Edward Gibbon, 1737-1794

"Ajalugu on tõepoolest midagi rohkemat, kui inimkonna kuritegude, rumaluste ja õnnetuste loetelu."

Aksbergide suguvõsa

Aksi oli püsiasustusega saar aastatel 1797-1953. Saarel elas Aksbergide suguvõsa ning oli 5 talukohta kokku ca kolmekümne inimesega. Enamus aksilasi põgenes teise maailmasõja päevil Rootsi ning viimased saarele jäänud inimesed sundasustati nõukogude võimu poolt 1953. aastal Pranglisse. Aksilased olid väga hakkajad, seltskondlikud ja ümbruskonna majandus- ja seltsielus osalevad, isegi tooniandvad inimesed. Eesti väikesaarte elanikke on sageli kutsutud randlaste aadliks; mitte seepärast, et nad oleksid teistesse kuidagi üleolevalt suhtunud, vaid just seetõttu, et meri ja kodusaare piiratud olud sundisid neid maailmas palju liikuma, asju teraselt tähele panema ja kiiresti ka kodus järele proovima. Seetõttu oli väikesaare nii materiaalne kui vaimne kultuur rikkalik ja mitmekesine, mõjutustega laialt alalt, mis omaks ja koduseks kujundati. (Rannarahva Muuseum, "Aksi - mereriik Tallinna külje all", 2011)

Kooliharidus

Aksi saarel tegutses 20. sajandi alguses kuueklassiline kodukool, kus käisid tarkust taga nõudmas ka pranglilased - sealne kool oli sel ajal neljaklassiline. Lugemis- ja kirjaoskus oli saarlastel olemas juba 19. sajandi alguses. Pildil Aksi-Madisel tegutsenud kodukooli õpilased ja õpetajad koos pererahva ja koolinõunikuga u 1923.a.

Aksi labürint ehk türgi linn

Saare kagutipu juures on parajatest kividest laotud labürint ehk saareelanike järgi “türgi linn”, mille ava ees on kividest laotud tähed DW ja aastaarv 1849. Kivilabürindi ehitas Suomenlinnast 1808. aastal venelaste eest pagenud sõjaväelane David Wekman, kes pärimuste järgi elas saarel kuni oma surmani.

Paadiehitus

Aksilased on ennekõike tuntud kui paadiehitajad. Nende käe all valmisid paljud uued paadimudelid ning ka esimese paadimootori tõi 1905. aastal Soomest Eestisse Aleksander Aksberg. Tema paadimajas ehitati suuri karveelplangutusega mootorpaate ja purjekaid. Kel iganes paatidel või mootoritel midagi viga oli sai alati Aksilt abi. Oma lõbuks ehitati erinevaid jääsõidukeid nii rattaveo, päramootori kui õhupropelleriga.

Muusikaarmastus

Aksi saare elanikud olid ka suured muusikaarmastajad - kolmes Aksi saare talus olid orelid. Kaks olid linnast ostetud, kuid ühe ehitas Madis Aksberg ise. Ennekõike mängiti orelit kodustel igapühapäevastel jumalateenistustel aga päris palju ka oma lõbuks. Tema poeg Aleksander Aksberg ehitas ise harmooniume ning hooldas ümbruskonna kirikute oreleid sh Ernesaksade orelit. Aksi saarel oli nii oma laulu- kui pasunakoor, mängiti ka erinevaid keelpille. Kaguotsa talust pärit vennad Oskar ja August Luusmann kirjutasid hulgaliselt nii kiriklikku kui ilmalikku muusikat. August esitas ühe oma helitöödest ka Eesti hümni konkursile. Pildil Isak Aksbergi asutatud Pranglisaarte pasunakoor 1926.a.

Tuletorn

1986. aastal rajati saare lõunaotsale tuletorn, mis kujutab endast kolme valget silindrit musta metalltorni tipus. Tuletorn töötas algul tuumajõul, täna saab see tööks vajaliku elektrijõu päikesepatareidest.

Talukohad

Saarel asunud viiest talukohast on järel vaid vundamendid. Pildil olev kiviehitis on Aksbergide paadiehituskuur, mis tänaseks on saanud endale uued aknad ja uhke katuse ning tervitab soojalt kõiki külastajaid.
Kõike seda ning palju muudki on võimlik saarel oma silmaga näha ning käega katsuda.